36
Piibeleheneitsi seiklus pärast vihma
PIknIkuLIsEd: kus teie siis käisite?
PIIbE: oi, meie läksime tegelikult teid otsima. arvasime, et olete ka vihmavangi jäänud! näete,
minu lillemaja on üleni vees ja liblikal kleepusid tiivad vihmaga kokku. aga teate, mida me
tee peal nägime?
PIknIkuLIsEd: räägi, räägi!
PIIbE
(
endast väljas
): ühte piibelehte! oh, kui ilus see oli!
LIbLIkas: sellel oli kuus õiekellukest küljes ...
PIIbE: seitse! seitse kellukest, liblikas!
ÕIEd
(
vaimustunult
): Veel rohkem, kui sinu kodul!
LIbLIkas: ma ütlesin Piibele, et mingu kohe sisse elama ...
PIIbE: aga seal võib pime olla! Päike ei paista vana tamme vahelt hästi läbi ...
LIbLIkas: Lõunane päike paistab kindlasti!
PIIbE:
Ei-ei, ootame, kuni vesi alaneb, äkki on minu kodust veel asja! kuigi see oli tõesti ilus
piibeleht ...
ÕIEd: aga mine mõne teise lille sisse elama.
tIrtsud: ta on piibeleht ja peab sellepärast piibelehes elama.
PÕrnIkas: kuulge, seda asja peab uurima. kuhu poole see vana tamm jääb?
LIbLIkas
(
elevil
): tulge mulle järele, mina tean teed!
Naljakas rivi metsa all: igal tegelasel oma liikumine, tore marsimuusika taustaks. Jõuavad
seitsme kellukesega piibelehe juurde.
LIbLIkas ja PIIbE: olemegi kohal!
Seltskond on asunud kõva häälega õiekellukesi loendama, saades erinevaid arve. Lõpuks siiski
üksmeelne 7.
kÕIk: seitse kellukest! (
Paus, imestavad.
) mine, katsu ust! äkki on lahti!
PIIbE:
(
Astub arglikult lille juurde ja uurib.
) oi, uks ei olegi lukus. siin võib keegi elada!
(
Jookseb sõprade juurde tagasi, sest on väga häbelik.
)
kÕIk (
nõustuvalt
): Võib elada, võib elada.
PIIbE:
(
Jookseb tagasi lille juurde.
) aga ma koputan igaks juhuks!
kÕIk
(
põnevil
): koputa igaks juhuks, koputa igaks juhuks!
PIIbE:
(
Koputab. Vaikus. Koputab. Vaikus. Koputab. Vaikus.
) Pole siin kedagi.
ÕIEd
(
väga ärevalt
): mine kohe sisse, kaua sa koputad!
PÕrnIkas: Helista parem kellukesi, sinu koputamist ei kuule ju keegi!
kÕIk: Helista jah kellukesi, helista jah!
Piibeleht helistabki kellukesi.
kÕIk: no küll kõlisevad ilusasti! Pole selliseid varem kuulnudki!
Ennäe - piibelehest astub välja imekaunis prints! Kõik kohkuvad, tekib kerge peata olek, mille
lõpetab Piibe.
PIIbE
(
väga ähmis
): oi, aulik prints, me ei teadnud, et selles lilles juba elatakse ...
